Winfred lõpetas Nyeri National polütehnikumi

Winfred on nüüd ametlikult lõpetanud Nyeri National polütehnikumis informaatika eriala. Kooli lõpuaktus toimus 05.04.2024 Nyeris.

 Pärast kooliaktust suundus Winfred fotostuudiosse, et jäädvustada see oluline eluhetk.

Olgugi, et Winfred lõpetas kooli aastal 2022 detsembris, oli see päev tema jaoks oluline. Esiteks sellepärast, et nüüd on tal ametlikult kooli lõpetanu sertifikaat, millega on võimalik tööturul paremini konkureerida. Teiseks sellepärast, et üks oluline verstapost on elus maha pandud. 

 Soovime südamest, et sinu siiras naeratus jääks kestma läbi elu.

Lõpupäev oli Winfredi jaoks küllaltki sündmusterohke. Aktus võttis aega sisuliselt terve päeva. Lõviosa tseremooniast sisaldas kõnesid, millest mõni venis suisa tunni pikkuseks. Kuna kool on suur ning selle mõju ühiskonnale mastaapne, siis aktusel viibisid ka riigi kõrgemad poliitilised esindajad. 

Viimase kolme aasta lõpetanute hulgas oli 4083 noort.

Päeva teises pooles veetis Winfred aega oma lähemate sugulaste ja sõprade ringis. Koos söödi, kuulati jutlust ning tänukõnesid, palvetati ja lauldi. 

Kõlama jäid Winfredi tänulaused kõigile inimestele, kes ruumis viibisid. See oli Winfredi hetk! Kohati oli kuulajatel raske pisaraid tagasi hoida. 

 Tort on Keenias pidulike sündmuste puhul kohustuslik programmi osa.

Oma kõnes Winfred tunnistas, et kõige suurem lootus on tal Jumala peal, usk Jeesusesse on teda kandnud erinevatel aegadel. Winfredi elukogemus on näidanud, et inimestes, kes armastavad Jumalat, võib leida usaldusväärsemaid sõpru. Peale isa ja ema surma, on tema kõige lähedasemateks inimesteks olnud vanaema, onu ning ema lapsepõlvesõber Mary ja viimasel ajal ka mõned eestlased.   

Inimesed, kes viibisid Winfredi aktuse järelpeol Karatinas.

Nüüd suundub Winfred tööturule ning soovib leida sobiliku ameti, kus ta saab ühiskonnale kasulik olla. Olgugi, et Winfredil on head arvutialased oskused, ei ole Keenias noorel naisterahval sobiliku töö ledmine lihtne. Elame kaasa, et ta leiaks töö, kus on hea meeskond, vääriline palk ning sobiv töögraafik.

Lapsed Kooli projektiautorid on südamest tänulikud kõigile toetajatele, tänu kellele on saanud võimalikuks Winfredi kooliõpingud. Jätkame Winfredi õe Rebecca toetamisega Zetechi ülikooli ajakirjanduse erialal. Kui teil on südames aidata Rebeccal ülikool lõpetada, siis kõik rahalised annetused lähevad 100% tema kulude katteks. 

 Winfredi ja Rebecca lugu asub SIIN. 

Õpingutele ja meie koostööle tagasivaatev intervjuu Winfrediga detsembris 2022.

Kohtumine Rebeccaga

 

Kohtusin Rebecca Njeri’ga veebruari alguses Nairobi lähedal Ruirus. Seal asub Zetech’i ülikool, kus tüdruk ajakirjanduse erialal õpib. Meie kohtumine leidiski aset ülikooli hoones, mis avaldas muljet oma kaasaegse ja funktsionaale arhitektuuriga. Rebecca andis lõunalauas ülevaate oma õpingutest ja plaanidest. Tal on hetkel käsil teine õppeaasta (pärast esimest sai ta sertifikaadi ajakirjanduse ja meediaõpingute erialal) ning ta plaanib ülikooli lõpetada diplomiga 2025. aasta novembris. Enne seda tuleb tal veel 4 semestrit läbida ja praktikal käia. Usin üliõpilane on neljal päeval nädalas hõivatud loengutega ja lisaks tuleb teha veel kodutöid.

Rebeccal ei ole ajakirjanduse programmis kitsamat spetsialiseerumist, kuid ta on oma õpingutes väga motiveeritud ning tema unistuseks on töötada tulevikus meedia valdkonnas kas televisioonis uudisteankruna või raadios teadustajana. Näib, et Zetech’i ülikool annab selleks väga hea ettevalmistuse. Koolil on olemas oma tele- ja raadiostuudiod, kus saab harjutada saadete tegemist. Samuti tuleb tal sel semestril igal nädalal teha etteantud teemal grupitööna üks projekt (film, draama vms). Lisaks seisab tal septembrist kuni detsembri alguseni ees praktika ühes raadio- või televisioonikanalis, mis loodetavasti võiks pakkuda ka kontakte hiljem töö leidmiseks, kuna tüdruku väitel jälgivad näiteks telekanalid edukaid praktikante töö pakkumise eesmärgil.

Rebecca on väga rahul oma ülikooli ja valitud erialaga, mis on olnud tema unistuseks juba põhikoolist alates, ning on ääretult tänulik kõikidele toetajatele, kes on selle unistuse võimalikuks teinud. Soovime talle tuult tiibadesse ja usun, et teda ootab pärast ülikooli lõpetamist ees ilus tulevik.

-Kaarel Lilleoja-

Winfred lõpetas polütehnikumi, Rebecca astus ülikooli

Viimane aastavahetus oli meie projekti jaoks sündmusterohke ja väga liigutav. Nimelt Winfred lõpetas neljaaastased IT õpingud ning alustas iseseisvat elu. Rebecca alustas õpinguid Zetech ülikoolis ajakirjanduse erialal. 

Pilt on tehtud detsembris 2022, Nyahururus "Eesti maja Keenias" õuel.

Lapsed Kooli projekt on toetanud orvuks jäänud tüdrukute õpinguid aastast 2014. Selle aja jooksul õppis Rebecca Falling Waters põhikoolis, Kinagua keskkoolis, St. Monica Munyaka keskkoolis ning nüüd Zetech ülikoolis. Winfred õppis Garceland Girls keskkoolis ja Nyeri National polütehnikumis informaatika erialal.  

Pärast kahekuiseid ülikooliõpinguid oli Rebecca vaimustuses oma uuest eluetapist Nairobi külje all Ruirus. Kooli ja eriala valik tundus tema jaoks õige olevat. Lisaks suurem muutus tema elus oli iseseisva elu alustamine. Enam ta ei pidanud viibima internaatkooli territooriumil või järelvaataja silmeall. Nüüd on tal oma üürikorter ning vabadus oma elu ise juhtida. Viimasel põgusal kohtumisel kinnitas Rebbecca, et ülikoolis on palju erinevaid inimesi ning väärtushinnanguid. Tema on otsustanud pühendada õpingutele ning valida sõpru, kellega ta ennast turvaliselt tunneb. 

 

Pilt on tehtud aprillis 2023 Nairobis. Kohtumise eesmärk oli kuulata Rebecca muljeid pärast kahte kuud Zetech ülikoolis. 

Winfredi edasist elukäiku finantsiliselt me enam ei toeta, kuid otsustasime jätkata Rebecca ülikooli õpingute toetamist vähemalt järgmise kolme aasta vältel. Selle aja jooksul omandab ta bakalaureuse kraadi.

Õpingutele ja meie koostööle tagasivaatev intervjuu Winfrediga detsembris 2022.

Sööm värkset õhku on heategu, mis kannab vilja! Meie Rebecca lõpetas keskkooli!

Märtsi keskpaigas võtsin oma kaks väiksemat last ning sõitsin järjekordsesse Keenia treeninglaagrisse. Keenia soojakraadid ning sotsiaalne keskkond kaalusid üles Eesti treeningtingimused. Maili jäi Jakobiga koju, sest üks täitis kooliõpetaja ülesandeid ning teine kooliõpilase rolli. Emotsionaalselt ei olnud selle reisi algus sugugi mitte lihtne, kuna pool minu mõttemaailma asub kusagil kaugel Ukrainas. Soovin, et seda sõda poleks kunagi alanud.

Treeningpäevade vahepeal võtsin nõuks minna ühele Keenia orvule keskkooli viimasel päeval kooliväravasse vastu. Tegemist on meie Rebeccaga, kelle kooliharidust oleme kaheksa aastat mitmete partneritega toetanud. Võtsin kaasa oma lapsed ning paar sõpra Nyahururust. Lisaks meile ootasid väravas Rebeccat ka tema õde Winfred ning paar lähemat sõpra.

 

Enne kui Rebecca koos oma metallist kasti, madratsi ja seljakotiga sealt välja tuli, jõudsin suisa poolteist tundi tähelepanelikult jälgida, kuidas lapsed ja nende vanemad väravate vahel oma armastust jagasid. Seda tehti Keeniale iseloomulikult tagasihoidlikult. Mõni tegi põsemusi, kallistasid enamasti kõik, kuid seda kõike väga rahulikul toonil. Küllap mõnes Ladina-Ameerika riigis võinuks inimeste hõiskeid kaugele kuulda, siin aga mitte.

St. Monica Munyaka internaatkooli viimasel päeval toimus riiklik põllumajanduse eksam, mille järgselt võisid õpilased koolimaja territooriumilt lahkuda. Eksamipabereid transporditi sõjaväelaste saatel, seda põhjusel et ei toimuks võltsimisi. Need asjad, mida tüdrukud endaga kaasa vedasid, olid sisuliselt kõik nende maine vara. Maha jäid sõbrad ja tuttavad, kellega nelja aasta jooksul elu jagati. Tüdrukud õppisid, mängisid, sõid, magasid, palvetasid koos ning üksteisele jagati kõiki oma elu rõõmusid ja muresid.  

 

Viimasel kuul sooritatud lõpueksamite tulemused peaksid avaldatama aprillikuus. Õpilaste edasine haridustee sõltub otseselt eksamitulemustest. Rebecca tahaks edasi õppida ülikoolis ning kaks suuremat teemat, millel tema mõte peatub, on ajakirjandus ning erivajadustega inimeste õpetamine.

 

Kui Rebecca lõpuks kooliväravasse ilmus, jooksis tema õde Winfred talle vastu ning kallistas pikalt, niisamuti käitusid ka tema sõbrad. Mina olin seal väravas pigem võõrkeha, valgenahaline sponsor, kuid Rebecca jaoks meeldiv üllatus. Ta ei teadnud, et Keenias olen. Järgmisel päeval tema lõpetamist tähistades ütlesin talle, et mul on kahju, et minu asemel ei seisnud seal tema ema ega isa. Kumbagi ei suuda asendada mitte ükski inimene. Kuid mul on hea meel, et Jumal on tema ellu saatnud nii palju inimesi, kes temast ligilähedaselt hoolivad. Eestlaste ja minu kohta oli tal öelda üks lause: “Teie pealt ma olen näinud ja õppinud, et mitte kunagi ei tohi alla anda!“ Mina aga vastasin temale, et kui Jumal ei andestaks kõike minu eksimusi, möödapanekuid, küllap oleksin ka teiste suhtes armutum. Lisaks pean tunnistama, et minu elus on olnud sponsoreid, kes on mind toetanud rohkem kui 17 aastat. 

Viimaste päevade valguses ning Ukraina sõja infokeerises olen pidanud korduvalt pisaraid poetama. Tihti ainuüksi seetõttu, kui näen, et inimesed ulatavad kannatanutele oma abikäe. Ma olen väga uhke kõigi nende eestlaste üle, kes on suutnud oma mugavustsoonist välja tulla, et aidata neid, kes on rõhutud. Uhke ka nende eestlaste üle, kes on selle tüdrukute projektiga kaasa tulnud. Nüüd võime võidurõõmsalt rahulolu tunda, nähes juba 8. aastat kestnud projekti vilju.

 Päev pärast koolist tulemist korraldasime Karatinas sõprade ja sugulastega ühe mõnusa istumise Rebecca koolilõpetamise puhul, pakistanipärase toidu saatel.

Ühed lapsed läinud, teised lapsed tulemas, seda kinnitab madratsikoorem, mis veoautoga koolimajja saabus.

Ma usun, et meie projekt kestab edasi ka Rebecca ülikooli õpingute aastal. Kui sul on südames soov kaasaaidata, siis on seda võimalik teha rahalise annetuse kaudu. Kõik raha läheb kahe orvuks jäänud tüdruku kooliõpingute tarbeks. Rohkem infot asub SIIN.

Teksti kirjutas

Tiidrek Nurme

 

Õppimine koroonakriisi ajal, taaskohtumine eestlastega

Kevadel õnnestus projekti autoritel Keeniasse minna. Tiidrek veetis seal suisa 3.5 kuud ning tema perekond koos abikaasa Mailiga ühines ajal kui Eestis läksid koolid virtuaalõppele. See avas omakorda võimaluse ka tüdrukutega kohtuda. Ühel korral tulid tüdrukud Nyahururusse külla ning teisel korral läks Nurme pere nende kodukanti, mis asub Karatina lähedal. Nyahururus olles aitasid tüdrukud majapidamistöödega ning lisaks aitasid elluviia ühe virtuaalse geograafiatunni Tartu Kristlikule Põhikoolile. Eesti koolilapsed said Keenia kohta ühtteist teada. 

Tüdrukte külaskäik sai ka jäädvustatud. Vasakul Winfred, paremal Rebecca ning keskel nende sõber, ülejäänud on Nurme pere.

Tüdrukute kooliõpingutest rääkides, siis vahepeal olid nemadki koroona pausil. Koolid olid viiruse leviku tõkestamise tõttu suletud. Winfred, kes õpib arvuti eriala sai mõned tunnid virtuaalselt kaasa teha, kuid sedagi väikeste lünkadega. Rebeccal oli seeeest mõningad kodused ülesanded. Maikuus toetasime Winfredi, et ta saaks täiendada ennast juuksuri erialal ning juunis jätkas ta IT õpinguid. Kaks aastat on tal veel jäänud sellel erialal. Rebacca on nüüdseks samuti koolis tagasi ning loodetavasti järgmiseks kevadeks on tal keskkooliharidus käes.

 

Video sellest, kuidas tüdrukud tegid virtuaalse koolitunni Eesti lastele.

Ikka ja jälle mõtlen, et küll meil on ikka tüdrukutega vedanud. 8 aastat oleme neid toetanud ning kogu toetus on läinud asjaette. Tüdrukud on tõepoolest laia silmaringiga ning motiveeritud ja põnevil oma tuleviku suhtes. Jätkame samas vaimus!

Tiidrek Nurme
 

 

Näited tüdrukute väljaminekutest aastal 2020 (Keenia šillingites)

 

Tüdrukud jätkavad õpinguid

Aasta alguses saatsime tüdrukud paljude abiga juba seitsmendat aastat kooliteele. Rebecca on kolmandat aastat koolis nimega "St.Monica Munyaka Girls Seconday School." See on keskkooli eelviimane aasta. Winfred õpib teist aastat arvutitehnikuks koolis nimega "The Nyeri National Polytechnic." Mõlemad tüdrukud on oma valikutega rahul ning vaatavad lootusrikkalt tulevikku. Hetkel on tüdrukud koduõppel kuna Keenia sulges haridusasutused koroonaviiruse leviku tõkestamiseks.

Tüdrukud said eestlastelt kingituseks oma esimesed sülearvutid. Aitäh Kristjan ja Ene! Kes oleks võinud arvata, et koroonaviirus terendas ukseees, mistõttu oligi juba arvuteid koolis hädasti vaja.

Sellised me oleme uue aasta alguses. Nurme pere ning tüdrukud.

KUIDAS TOETADA?